Olen pärit viielapselisest ukraina-eesti-vene päritoluga perekonnast. Minu lapsepõlv ja noorus möödusid Tallinnas, suviti veetsin aega Tartumaal vanaema-vanaisa talus, kus kogunes suurem suguvõsa, mis aastatega on läinud aina rahvusvahelisemaks ja mitmekesisemaks. Meie peres räägitakse täna vene, eesti, inglise, norra, soome ja saksa keeles. 2019. aastal tegime abikaasaga elumuutva otsuse ja kolisime koos vanema lapsega minu vanavanemate tallu Elva vallas, kus plaanime jätkusuutlikult ja uuenduslikult maaelu arendada. 2021. aastal tervitasime meie perre pisipoja. Riigikogu valimiste aastal saab meie vanem laps täisealiseks ja teine laps alustab kohaliku lasteaia sõimerühmas.

Õppisin Tallinna Juhkentali gümnaasiumis, kust suundusin inglise keele ja kultuuri bakalaureuse õpingutesse Tallinna Ülikoolis. Inglise keele õpetaja väljaõppet ja liidri- ning maailmamuutja koolitust sain Noored Kooli programmist. Sotsiaalteaduste magistrikraadi kommunikatsiooni erialal omandasin Tallinna Ülikoolist. Õpetajana ja maailmahariduse projektijuhina olen ennast täiendanud keelekümbluse, lõimitud aine ja keeleõppe, mitteformaalse pedagoogika, aktiivõppemeetodite, keskkonna-, rahu- ja maailmahariduse teemadel. Olen läbinud ka laagrikasvataja koolitust ja omandanud noorsootöötaja kutse. Hetkel arendan endas aga hoopis kinnisvaraalaseid teadmisi ja oskusi.

Tööturule sisenesin juba 16-aastaselt, kui müüsin kolm suve postkaarte ja pildiraamatuid Tallinna vanalinnas. Ülikooli ajal töötasin klienditeenindajana kohvikus ja tellerina pangas.Noored Kooli programmi kaudu tulin Tallinna Pae Gümnaasiumisse, kus töötasin viis aastat inglise keele õpetaja, huviringi juhi, klassijuhataja ja arendusjuhina. Samuti sain töötada ka laagrikasvatajana ja õpetajana huvikoolis nind veeta 2,5 kuud Myanmaris, kus olin vabatahtlik. Enne emapuhkust töötasin kolm aastat maailmahariduse projektijuhi ja UNESCO ühendkoolide koolivõrgustiku koordinaatorina MTÜs Mondo. Hetkel õpetan vene keelt võõrkeelena Konguta koolis, toimetan kinnisvaramaaklerina ja arendan enda ettevõtet.

Erakonnaga Eesti 200 liitusin 2020. aasta sügisel, kui meie rahvasaadikute avalikus ruumis lahmamine, solvamine ja häbiväärne käitumine lõpuks üle viskas. Olin selleks ajaks poliitikat juba tükk aega jälginud ja maailmahariduse eksperdina ka tabanud ohtlikke tendentse, mis meie ühiskonnas aset leidsid. Ma ei tundnud, et saan olemasolevatest erakondadest kedagi usaldada ega toetada. Eesti 200 uuendusmeelne, jätkusuutlik ja liberaalne maailmavaade sobis mulle ja otsustasin käed külge panna, et oma hirmudest üle saada.

Veel õudsema hirmu aga tundsin 2022. aasta alguses. Juba enne 24. veebruarit oli minus suur ärevus, sest mitmekeelse inimesena suutsin jälgida uudiseid ja arvamusi sotsiaalmeedias erinevates keeltes. Kui Venemaa alustas täismahulist sõda Ukrainas, siis täitusid kõige suuremad hirmud. Ohutunne ja vajadus agressiooni vastu võidelda ajendasid mind märtsis 2022 liituda Naiskodukaitse Elva jaoskonnaga. Usun, et laiapindne riigikaitse on Eesti jaoks ülimalt tähtis, nagu seda on ka meie liitlassuhted.


MIKS OTSUSTASIN KANDIDEERIDA RIIGIKOKKU?
Olen veendunud, et on aeg tuua poliitikasse pädevad, haritud ja kogenud spetsialistid. Inimesed, kes ei karda kaotada oma koht Riigikogus, sest neil on olemas töökohad. Kes ei kandideeri ega avalda arvamusi võimule saamise ja võimul püsimise pärast, vaid sellepärast, et nad hoolivad Eestist ja selle tuleviku pärast. Mitte ainult järgmise nelja, vaid ka 100 ja 200 aasta pärast.

Selliseid inimesi olen kohanud erakonnas Eesti 200 palju. Ka mina olen selline inimene.

Mind panevad muretsema riigijuhtimise kultuur, õpetajate järelkasvu probleem, koolisüsteemi ebavõrdsus, tervisehoiu süsteemi probleemid, energeetikas otsustega viivitamine, keskkonnapoliitika, inimõiguste riivamine ja populistlik retoorika, mis ohustab neid väärtusi, mida Eestis pole taasiseseisvumise ajal kahtluse alla seatud. Minu arust vajab meie riigijuhtimine värskeid inimesi ja julgeid otsuseid.