Olen haridustöötajana tegutsenud üle 12 aasta – mul on kogemusi nii alla saja õpilasega maakoolist kui üle tuhande õpilasega keskusekoolist ja veel mitmest koolist, mis oma profiililt paigutuvad eelmise kahe vahele. Olen õpetanud üliõpilasi Tallinna Ülikoolis ning osalenud riikliku õppekava koostamise meeskonnas. Olen saanud võimaluse koolielus osaleda nii õpetaja, ringijuhi kui ka direktorina. Haridus on minu valdkond ja ma tunnen, et tean tõesti, millest räägin.
See pole kellelegi uudis, et Eesti sipleb juba mõnda aega hariduskriisis. Juba täna oleme olukorras, kus mõnedes koolides lihtsalt pole kedagi klassi ette saata isegi siis, kui pedagoogiline kompetents ja erialased teadmised kõrvale jätta. Statistika ütleb, et rohkem kui pooled meie õpetajatest on üle 50 aasta vanused, mis tähendab, et peame kiiresti tegelema järelkasvuga.
Ühiskondlikes aruteludes räägitakse õpetajate palkadest päris palju. Olukord justkui paraneb järk-järgult, kuid õpetajaid juurde ikka ei tule. Loomulikult peavad õpetajad saama väärilist töötasu – mina olen selle poolt, et õpetajate palgamiinimum peaks olema seotud riigi keskmise palgaga ja olema mitte sellega võrdne, vaid vähemalt 1,2 kordne. Õpetaja töö ei ole keskmine töö ja seda ei pea tegema keskmised inimesed. Helgeid ja tugevaid isiksusi, keda me väga oma riigi püsimise ja arengu jaoks vajame, peavad õpetama head, väga head ja parimad õpetajad! Nemad aga vajavad lisaks väärilisele töötasule ka inimlikku töökoormust, kaasaegselt ja mõtestatult juhitud haridusasutusi ja läbimõeldud hariduspoliitikat. Eesti 200-s on sellest aru saadud – nüüd on vaja ainult võimalust selle nimel tegutsema hakata!
Teine teema, milles julgen öelda end kodus olevat, puudutab kohalike omavalitsuste toimimist. Olen 12 aastat kuulunud Kose vallavolikogusse, nii opositsiooni kui koalitsiooni poolel. Need aastad on andnud küllalt hea arusaama sellest, millised on omavalitsuste peamised raskused, mismoodi võiks neid lahendada ja kuidas saaks riik omavalitsusi paremini toetada. Näen mitmetes teemades riigi ja omavalitsuse vastandumist, kuigi tahaksin näha teineteist abistavat partnerlust. Siin on palju, mida parandada ja Eesti 200-l on ka selle jaoks pikk plaan olemas.

Eelkõige vajab Eesti õigeid inimesi õigetele kohtadele. Meid on küll vähe, kuid ei tohiks olla võimatu leida meie hulgast üles 101 inimest, kes oleksid valmis võtma vastutuse oma riigi valitsemise eest. Kes läheksid Riigikogusse mõttega ehitada päriselt üles parimat võimalikku riiki ning oleksid valmis selle nimel süvenema, uurima, arutlema, kokkuleppima. Mina olen valmis!