Miks Eesti 200 ?

Eesti 200 läheb valimistele pika plaaniga ehk pika vaatega tulevikku. Ennekõike tähendab see, et iga ette võetavat asja tuleb vaadata pikas perspektiivis. Plaan on pikk ja selle täitmisele kulub aega, selle üks olulisemaid nurgakivisid on haridus. Ma ei näe olulist vahet, kas meid on 1,3 või 1,4 miljonit – maailma mõistes on meid nii või teisiti ülimalt vähe. Märksa olulisem on see, kas Eesti inimesed on hästi motiveeritud ja targad või mitte. Seetõttu on meil plaan, et õpetajad peavad olema väga hästi tasustatud, koolijuhtidel peab olema võimalus valida kõige paremad õpetajad ja lapsed peavad saama väga hea hariduse.

Meil on kiiremaid asju, mis vajavad lahendamist – teed näiteks. Riik tõmbab teederaha kokku. Kas meil on vaja ehitada neljarealisi maanteid või tuleks panustada sellele, et teised teed lihtsalt alt ära ei laguneks?

Mööda neljarealist teed on kindlasti oluliselt parem sõita kui mööda kaherealist. Aga ma arvan, et sellele küsimusele tuleks läheneda hoopis sedapidi, et riik ei muretse absoluutselt oma tulude pärast. Valdavalt kipuvad poliitikud rääkima sellest, kes kui palju kellele jagab, jättes ütlemata, et tegelikult jagatakse inimeste nende enda raha ja see tuleb paraku nende endi käest, halvemal juhul võetakse nende nimel ka laenu.
Tulude suurendamine on alati keeruline. See on pikaajaline protsess, tuleb lihtsalt teha õigeid otsuseid. Tuleb anda ettevõtjatele võimalus rohkem tegutseda ja teenida rohkem raha nii endale kui ka riigile, õhem ja personaalsem riik on selle nimi. Raha toob riiki ja teeb rikkaks eksportiv tööstus!

Tuuleparkide tegemine näiteks oleks olnud suhteliselt lihtne. Kui load oleks õigel ajal väljastatud ja tuulepargid valmis, oleks elekter odav, riik tulu saanud ja inimestel hea olla. Neljarealised teed mida meile lubab täna Reformierakond on tänaseks vähemalt viis korda kallimaks läinud võrreldes ajaga kui see sama erakond need teed tegemata jättis. Kas suudab keegi näha siin mõistlikku majandamist?
Metsandusest võiks jääda oluliselt rohkem raha riiki. Iga hektar majandatavat metsa annab riigile umbes 2000 eurot lisaväärtust, võiks anda rohkemgi veel. Kui me raiemahtu vähendame, jääb riigil raha vähemaks, kui suurendame, on riigil raha rohkem. Ja kui raha on rohkem, siis saab teha mitte ainult teid, vaid ka paljusid teisi asju. Õpetajate palgad, arstiabi, pensionid, päästjad jne. Raha ei tule lihtsalt riigi eelarvest.
Kas riik peab ettevõtlust toetama või peab ka ettevõtluses toimuma n-ö looduslik valik? Võtame näiteks kasvõi energiatoetused.

Ma arvan, et põhimõtteliselt ei peaks riik ettevõtlust toetama. Samas on Eesti Euroopa Liidus, mis on üks majanduspiirkond ja põhimõtteliselt peaksid konkurentsitingimused selle sees olema ettevõtjate jaoks võrdsed. Aga kui lätlased, leedulased, soomlased ja rootslased toetavad, siis peab Eesti ka toetama.
Sama lugu on põllumajandustoetustega – kui Rootsi, Saksamaa ja Hispaania toetavad, peab ka Eesti toetama. Asi ei allu enam tavalistele majandusreeglitele, vaid on kallutatud, aga ühel turul peab see olema ühtemoodi kallutatud.

Kas Eestil on vaja tuumajaama?
Mul ei ole isiklikult mitte midagi tuumaenergia vastu, aga ma ei ole päris kindel, kas Eestil ikka on tuumajaama vaja. Kui see tuumajaam on tõesti nagu kohver, mida on võimalik panna keldrisse ja kust tuleb lihtsalt hästi odav vool välja, siis loomulikult on see väga hea plaan. Aga mina olen aru saanud, et sellist kohvrit ei ole olemas. Nii et ma oleks pigem natuke äraootav.
Teine küsimus on see, et kui meil saavad valmis mere- ja maismaatuulepargid ja päikesepargid, siis arvan, et selle aja peale, kui tuumajaam ükskord valmis saab, ei ole meil enam elektrienergiat hädasti puudu. Kliimaneutraalne põlevkivijaam oleks ka tore plaan.
Ja kui teha tuumajaam Lääne-Virumaale, siis siit on kaabel Tallinnasse 100 kilomeetrit, Soomest aga sama palju. Ma ei näe vahet, kas tuumajaam on Eestis või Soomes. Meil ei ole vaja selliseid suuri asju, nagu meil ei ole vaja oma autotööstust. Meil ei ole kompetentsi, seda luua on väga kallis ja ebamõistlik. Kui aga peaks selguma, et tuumajaam on väga kindel moodus saada väga odavat energiat, siis on see loomulikult teretulnud.

Kõik räägivad kaitsekulude suurendamisest. Kust võtta selleks raha?

Raha saab tulla ainult majanduse edendamisest. On variant ka võtta laenu ja hiljem rohkem tagasi maksta. Riik peab looma võimalused. Kui riik ei anna võimalust tuuleparke ehitada, siis neid ei saa tulla. Kui riik takistab metsamajandust, siis ei saa metsast tulu. Suuri asju ei saa tulla, kui riik ei loo eeldusi.
Kui oleme liikumas uute tehnoloogiate suunas, siis ettevõtjatel on koos teadlastega võimalik teha katseid ja jõuda mingi tulemuseni. See osa on suhteliselt odav, räägime miljonist või mõnest miljonist eurost.
Aga selleks, et ehitada esimene prototüüp, esimene tehas, et toota midagi, mida enne ei ole toodetud, on keeruline. See maksab kümneid miljoneid ja selleks ükski pank laenu ei anna. Ma ei ütle, et riik peaks otseselt toetama, aga riik võiks näiteks olla üks investoritest. Eesti 200 looks selliseks tegevuseks eraldi investeerimisfondi.
Paraku praegu sellist varianti ei ole ja nii mõnedki investeeringud on läinud selle pärast Eestist välja, et siin ei ole võimalik hakkama saada. Teised Euroopa riigid toetavad selliseid asju ja mitte vähe.

Milline on Eesti 200 vaade omavalitsuste toimimismehhanismile?
Kohustusi lisandub, rahastus eriti neile järele ei jõua ja mitmel pool on juba räägitud valdade võimalikust saneerimisest. Ka Lääne-Virumaal võtavad vallad kallimat laenu, et vanu laene tagasi maksta.

Tulud ja kohustused peaksid olema tasakaalus. Suur probleem on see, et omavalitsusel on tulubaasi väga raske suurendada. Sisuliselt on selleks vaid üks moodus – sa võid meelitada rohkem inimesi enda juurde elama. Tervikuna aga see lisatulu ei tekita.
Lääne-Virumaa on suhteliselt lähedal Tallinnale, mis on oluline tõmbekeskus. Praegu on võimalik elada 100 kilomeetri kaugusel töökohast. Maksud ettevõtlusest peaksid mingis osas laekuma omavalitsusele, see motiveeriks omavalitsusi ettevõtlust soosima. Hetkel on kõik tagurpidi. Ja ei saa mainimata jätta et olge hoolsad kohalikel valimistel, need inimesed keda valite vastutavad võetud kohustuste eest.

Lääne-Virumaa on otsekui vaene sugulane, kellest ühel pool on Harjumaa rikkad omavalitsused, teisel pool Ida-Virumaa, kuhu riik nii enda kui ka euroraha meeletutes kogustes kühveldab. Kas meie maakond nende vahel liiga unarusse ei jää?

Kui kahel pool on palju raha, siis siin keskel on ju väga mõnus olla – eks mõlemalt poolt tule midagi siia ka. Ma arvan, et pigem on see positiivne.
Laias laastus on väljaspool Tallinna kaks varianti, kuidas hästi hakkama saada – üks on eksportiv tööstus ja teine on see, et Tallinna ümbritsev nn kuldne ring laieneb ja Lääne-Virumaa jääb kindlasti üsna pea selle ringi piiridesse.
Nii-öelda maal elamine muutub aina populaarsemaks ja mugavamaks. Sellega peaksid kindlasti kaasnema teenused – et lapsed saaksid kooli, et kool oleks hea, internet olemas, talvel tee puhas. Maal on oluliselt mõnusam elada kui Lasnamäel või Mustamäel.

Milline siht Eesti 200-l on seatud Lääne-Virumaal?

Eks tahame oma mandaadi ikka kätte saada. Mul on väga hea meel, et Rainer Miltop meiega liitus. Alusetute süüdistuste põhjal kellegi hukka mõistmine peab olema igati taunitav ja me seisame kindlasti ka erakonnana selle eest, et sellised asjad edaspidi enam ei juhtuks.

Tarmo Tamm (56) on viimased 20 aastat elanud hübriidelanikuna suvel Käsmus ja talvel Tallinnas. Õppinud jahindusbioloogiks. Valdava osa elust tegelenud puidutööstusega. Praegu liimpuiduga tegeleva Arcwoodi osanik ja juhatuse liige. Ärihuvid peidavad end lisaks puidutööstusele ka toiduainetetööstuses ja jäätmekäitluses.
MTÜ Käsmu Tenniseklubi, MTÜ Käsmu Majaka Sadam ja OÜ Käsmu Majaka Kalur juhatuse liige.