Kui välismaal minu käes küsitakse, kes ma olen, vastan – eestlane. Eestimaa on olnud minu esivanemate maa vähemalt aastast 1864, mil minu esivanemad tulid Rakverre.
Mitte kuskil ei tunne ennast paremini, kui Eestis ja tean, et see on tänu meie esivanematele, kes tegid kõik, et praegu oleks Eestis hea elada. Mina aga tahan anda Eesti enda pojale (ja ka teistele noortele) paremas seisus, kui ta on praegu.

Praegused valitsejad on muutunud mugavamateks ja ei julge teha otsuseid, mida on vaja teha.

Põhjus, miks Eesti valitsejad ei julge teha vajalikke otsuseid seisneb selles, et nad on kõik poliitikud ehk inimesed, kelle elukutse on poliitika. Ja kui neid ei valita, siis nende jaoks see on maailma lõpp – midagi muud ei oska nendest paljud teha. Ja nii nad kardavad võtta otsust, mis võib kellelegi mitte meeldida. Populistlikud otsused tulenevad sellest ideest, et “Valige mind uuesti! Valige! Võimuta ma suren!”

Minu kirg on alati olnud ajalugu ja ajaloost tean, et ainukesed, kes julgevad võtta vastu vajalikke, aga mõnikord ebapopulaarseid otsuseid on inimesed, kelle jaoks võim ei ole eesmärk. Nende inimeste jaoks on eesmärk ühiskonna areng ja inimese parem elu. Nad teevad tihti vigu, nad on kärsitud, nad vormivad enda järgi parteid, keda nad esindavad. Nad ei ole inglid, nad on riigimehed. Riigimehed olid Winston Churchill, Mart Laar, Margaret Thatcher, Lennart Meri, Vaclav Havel.

2019. aasta Riigikogu valimistel vaatasin Eesti poliitilist maastikku ja avastasin, et kuskil ei ole paista riigimehi. Ei ole minu jaoks võimalik usaldada poliitikuid, kelle eneseimetlemine on muutunud suuremaks, kui nende vastutus valijate ees. Ja peale valimisi avastasin, et on olemas uus partei, kes küll ei pääsenud Riigikogusse, aga kelle liikmed mõtlevad kui riigimehed.

2020. aastal liitusin Eesti 200 ja osalesin 2021. KOV valimistel. KOV valimised ei toonud mulle kohta Tallinna Linnavalituses, aga sain võimaluse osaleda eksperdina Tallinna Volikogu õiguskomisjonis. Osaledes Tallinna Volikogu õiguskomisjonis sain mitmed korrad kinnitust, et Eesti vajab muutust. Olen näinud, kuidas pollitbroilerid hääletavad nii kuidas boss käsib; olen näinud, kuidas üks ja sama päevakorra punk hääletatakse kolm korda järjest, et saavutada vajalik tulemus; olen näinud, kuidas ametnikud vassivad ja esitlevad ainult osa tõest, sest kogu tõde oleks neile kahjulik. Olen näinud, kuidas mängitakse numbritega eelarves, et näidata, et kõik on JOKK, aga tegelikult toetatakse ainult neid, kes toovad hääli.

See, mis toimub Tallinnas, toimub ka riigivalitsemisel ja Riigikogus. Olin neli aastat Eesti Väikeste ja Keskmiste Ettevõtete Assotsiatsiooni juhatuse liige ja olen näinud, kuidas ametnikud loovad seaduseid ja seadusandlikke akte, mis oluliselt raskendavad ettevõtjate elu ja ei taha kuulda vastuargumente. Olen näinud, kuidas ministrid ei saa aru enda valitsemisalast ja kuidas kõrge ametnik enda suva järgi hävitab terve majandusharu. Palju olen näinud ja tean, Eesti vajab muutust ja vajab seda kohe.

Olen finantsnõustaja ja tihti teen finantsprognoose 10, 15 ja vahel 25 aastaks.
Finantsprognoosid õpetasid mulle, et kui alustada tegevusega mõned aasta hiljem kui oleks pidanud, siis soovitud tulemuste saavutamiseks on vaja kulutada keskmiselt 30% rohkem raha ja kolmandiku võrra rohkem aega.

Ma tahan, et Eesti kulutaks kõikidele asjadele kolmandiku võrra vähem raha ja oluliselt vähem aega, kui praegused valitsejad plaanivad.
Ma arvan, et toetused ei pea olema kõikidele ühesugused – toetama peab abivajajaid, neid, kellel on reaalselt abi vaja.
Ma arvan, et peretoetused peavad olema mõistlikus summas alates esimesest lapsest, mitte kolmandast.
Ma tahan, et riigivalitsemise kulud oleksid arusaadavad (praegu need ei ole) ja, et riik ei võtaks laenu jooksvate kulude katteks.
Ma pean vajalikuks lõpetada katuseraha jagamist, sest nad kasvatavad ebaõiglust.
Ma pean vajalikuks, et seaduseloomes osaleksid lisaks ametnikele ka eksperdid ja ettevõtjad, sest praegu ei peegelda seadused reaalset elu.
Ma pean vajalikuks, et Eesti valitsejad seisaksid Eesti majanduse eest ja toetaksid Eesti eksporti.
Ma pean vajalikuks, et kõik Eestis elavad lapsed saaksid käia eestikeelses koolis, kus neid tegelikult ka õpetatakse eesti keeles.
Ma pean vajalikuks, et poliitikud vastustaks enda sõnade ees.
Ma pean vajalikuks, et valimistel valitud inimesed ei saaks loobuda enda mandaadist, sest see devalveerib rahvamandaati.
Ma tahan, et Eesti oleks koht, kuhu inimesed tulevad elama üle kogu maailma.