MEIEGA ON VÕIMALIK
Peeter-Eerik Ots
668
õpetaja, kommunikatsioonistrateeg
Sarnaselt kodudele, kus soovime ennast hästi tunda, peab ka avalik ruum olema meeldiv kasutada nii kulgemiseks kui lihtsalt olemiseks.
Kannan hoolt selle eest, et meie ühise ruumi kavandamine ja korraldamine lähtuks ennekõike inimesest, olgu see siis rannakülas või suurlinnas.
MERERIIK JA RANNARAHVAS
Riik peab olema senisest toimekam ja panustama rohkem, et meid mereriigi ja rannarahvana uuesti käima tõmmata.
Eestil on rohkem kui 3700km rannajoont, 2222 saart ja laidu ning üle 200 sadama.
Tegelen purjetamise ja avaveeujumisega, kogu mu elu on olnud seotud mere ja rannaeluga ning seega on mõistetavalt kõik mereline minu jaoks olulisel kohal. Ma ei pea silmas üksnes seda, et rohkem tuleb tähelepanu pöörata vee kvaliteedi jälgimisele ja hoidmisele, vaid ka kultuurilist mõõdet – kuidas me mereriigina ja rannarahvana ennast teadvustame ning teostame.
Tänu meie teadlastele on meil vee kvaliteedi ja -elustiku kohta päris adekvaatne pilt ning teada ka suunad, kuhu edasi minna. See on üks pool, kus riik peab olema senisest toimekam ja kategoorilisem. Kui on tegevused, mida me oma vetes näha ei taha, siis peab olema selge, et seadustest mööda veiderdamine ei aita.
Rannarahvaks olemine hakkab meil alates saartest juba vaikselt meelde tulema, aga siinkohal saab riik panustada rohkem, et meid rannarahvana uuesti käima tõmmata. Sadamatel on rannakülades rohkem rolle kui üksnes mereliste ühendusteede algus- ja lõpp-punkt ning väikesadamate võrgustiku arendamist tuleb esialgu veel tugevamalt toetada, et rannaküladel oleks jaksu mitmekülgsele rannalisele tegevusele jalad alla saada.
Riik peab olema senisest toimekam ja panustama rohkem, et meid mereriigi ja rannarahvana uuesti käima tõmmata.
– rannakülade mitmekülgse rannalise tegevuse arendamine
– väikesadamate võrgustiku arendamine
– pöörata rohkem tähelepanu vee ja mere-elu kvaliteedi jälgimisele ja hoidmisele
SÕBRALIK LINNARUUM NING KODUNE KÜLATÄNAV
Avalik ruum mõjutab meid kõiki igapäevaselt. Partnerina saab ja peab riik olema avaliku ruumi arengute osas kättesaadavam, adekvaatsem ja tõhusam.
Eesti ühe esimese suhtekorraldusbüroo asutajana on olnud võimalus osaleda avaliku inforuumi arengutes alates eelmise sajandi lõpukümnendist ning jälgida ajakirjanduse, meedia ja suhtekorralduse rolli kujunemist üha muutuvas kommunikatsioonimeres. Mul on kogemus nii riigi- kui omavalitsustasandilt, aga kõige rohkem erasektorist ning kodanikeühiskonnast.
Minu tähelepanu köitsid avaliku ruumi kujunemisprotsessid ajast, mil alles hakkasime riiki uuesti üles ehitama ning avaliku ruumi teadlik arendamine ei olnud justkui kellegi asi. Avalik ruum oli see, mis jäi üle kui teised huvid said rahuldatud.
Aga ajad on muutunud. On mõistma hakatud, et avalik ruum on midagi, millega puutub igaüks kokku ja selle ruumi kvaliteet mõjutab meid igapäevaselt. Avalik, ehk meile kõigile kasutatav ruum on olemas nii linnas, maal kui merel.
Olen avaliku ruumi kommunikatsiooniprotsessidega tegelenud mitmes Eesti maakonnas, nii linnades kui valdades-külades. Võin kinnitada, et kuigi kogukonnad on üha aktiivsemad ja koostöötahet tekib aina juurde, siis sellest alati ei piisa. Õigemini – enam ei piisa. Ühest küljest on ohtralt üle reguleeritust, millest on kujunenud instrument kodanikuinitsiatiivi vaigistamiseks, teisalt puudub dialoogivõimalus riigiga, et paremate lahendustega isegi välja tulla, rääkimata nende rakendamisest. Planeeringute menetlusprotsessid on ajale jalgu jäänud, avaliku ruumi protsesside (sh suuremate – valdade ülesed- ja riigiplaneeringud) vedamine ning järelevalve korraldamata jne. Vead ruumiloome protsessides on juba pikemat aega teada, aga neist on kas oskuslikult mööda vaadatud või ei osata näha. Partnerina saab ja peab riik olema avaliku ruumi arengute ja ruumilise planeerimise osas kättesaadavam, adekvaatsem ja tõhusam ning proaktiivse riigipoolse initsiatiivina toetan riigiarhitekti funktsiooni ellu kutsumist.
Jälgi minu tegemisi
MEIEGA
ON
VÕIMALIK
Peeter-Eerik Ots
668
õpetaja, kommunikatsioonistrateeg
Sarnaselt kodudele, kus soovime ennast hästi tunda, peab ka avalik ruum olema meeldiv kasutada nii kulgemiseks kui lihtsalt olemiseks.
Kannan hoolt selle eest, et meie ühise ruumi kavandamine ja korraldamine lähtuks ennekõike inimesest, olgu see siis rannakülas või suurlinnas.
MERERIIK JA RANNARAHVAS
Riik peab olema senisest toimekam ja panustama rohkem, et meid mereriigi ja rannarahvana uuesti käima tõmmata.
Eestil on rohkem kui 3700km rannajoont, 2222 saart ja laidu ning üle 200 sadama.
Tegelen purjetamise ja avaveeujumisega, kogu mu elu on olnud seotud mere ja rannaeluga ning seega on mõistetavalt kõik mereline minu jaoks olulisel kohal. Ma ei pea silmas üksnes seda, et rohkem tuleb tähelepanu pöörata vee kvaliteedi jälgimisele ja hoidmisele, vaid ka kultuurilist mõõdet – kuidas me mereriigina ja rannarahvana ennast teadvustame ning teostame.
Tänu meie teadlastele on meil vee kvaliteedi ja -elustiku kohta päris adekvaatne pilt ning teada ka suunad, kuhu edasi minna. See on üks pool, kus riik peab olema senisest toimekam ja kategoorilisem. Kui on tegevused, mida me oma vetes näha ei taha, siis peab olema selge, et seadustest mööda veiderdamine ei aita.
Rannarahvaks olemine hakkab meil alates saartest juba vaikselt meelde tulema, aga siinkohal saab riik panustada rohkem, et meid rannarahvana uuesti käima tõmmata. Sadamatel on rannakülades rohkem rolle kui üksnes mereliste ühendusteede algus- ja lõpp-punkt ning väikesadamate võrgustiku arendamist tuleb esialgu veel tugevamalt toetada, et rannaküladel oleks jaksu mitmekülgsele rannalisele tegevusele jalad alla saada.
Riik peab olema senisest toimekam ja panustama rohkem, et meid mereriigi ja rannarahvana uuesti käima tõmmata.
– rannakülade mitmekülgse rannalise tegevuse arendamine
– väikesadamate võrgustiku arendamine
– pöörata rohkem tähelepanu vee ja mere-elu kvaliteedi jälgimisele ja hoidmisele
SÕBRALIK LINNARUUM NING KODUNE KÜLATÄNAV
Avalik ruum mõjutab meid kõiki igapäevaselt. Partnerina saab ja peab riik olema avaliku ruumi arengute osas kättesaadavam, adekvaatsem ja tõhusam.
Eesti ühe esimese suhtekorraldusbüroo asutajana on olnud võimalus osaleda avaliku inforuumi arengutes alates eelmise sajandi lõpukümnendist ning jälgida ajakirjanduse, meedia ja suhtekorralduse rolli kujunemist üha muutuvas kommunikatsioonimeres. Mul on kogemus nii riigi- kui omavalitsustasandilt, aga kõige rohkem erasektorist ning kodanikeühiskonnast.
Minu tähelepanu köitsid avaliku ruumi kujunemisprotsessid ajast, mil alles hakkasime riiki uuesti üles ehitama ning avaliku ruumi teadlik arendamine ei olnud justkui kellegi asi. Avalik ruum oli see, mis jäi üle kui teised huvid said rahuldatud.
Aga ajad on muutunud. On mõistma hakatud, et avalik ruum on midagi, millega puutub igaüks kokku ja selle ruumi kvaliteet mõjutab meid igapäevaselt. Avalik, ehk meile kõigile kasutatav ruum on olemas nii linnas, maal kui merel.
Olen avaliku ruumi kommunikatsiooniprotsessidega tegelenud mitmes Eesti maakonnas, nii linnades kui valdades-külades. Võin kinnitada, et kuigi kogukonnad on üha aktiivsemad ja koostöötahet tekib aina juurde, siis sellest alati ei piisa. Õigemini – enam ei piisa. Ühest küljest on ohtralt üle reguleeritust, millest on kujunenud instrument kodanikuinitsiatiivi vaigistamiseks, teisalt puudub dialoogivõimalus riigiga, et paremate lahendustega isegi välja tulla, rääkimata nende rakendamisest. Planeeringute menetlusprotsessid on ajale jalgu jäänud, avaliku ruumi protsesside (sh suuremate – valdade ülesed- ja riigiplaneeringud) vedamine ning järelevalve korraldamata jne. Vead ruumiloome protsessides on juba pikemat aega teada, aga neist on kas oskuslikult mööda vaadatud või ei osata näha. Partnerina saab ja peab riik olema avaliku ruumi arengute ja ruumilise planeerimise osas kättesaadavam, adekvaatsem ja tõhusam ning proaktiivse riigipoolse initsiatiivina toetan riigiarhitekti funktsiooni ellu kutsumist.