Olen väikeettevõtja, Ida-Virumaa patrioot, 2 lapse isa ja poliitik.

Mind ei kannusta tagant mitte majanduslikud soovid, vaid tõsine viha eesti poliitilise kultuurituse pärast ja tahtmine panna lõpuks jõgi õiget pidi voolama.

Ma olen kindel, et riigi juhtimine ja valitsemine on samasugune töö nagu iga teinegi. Ja siiamaani pole mina veel leidnud ühtegi töökohta, kus võetaks vastu minu CV mis sisaldab tagaseljaotsuste tegemise kunsti kursusi või ausa näoga valetamist või teadlikku ignorantsi või solvamisi või muid „poliitilisi võtteid“ nagu neid tänapäeval kokkuvõtvalt nimetatakse.

Mitte ükski ettevõte ei taha mind tööle, kui ma uhkusega räägin, kuidas ma oskan vingerdada otsesest vastutusest ja õlgu kehitades öelda, et ega muidu ikka hakkama saa. Seda peetakse kõigis normaalsetes ettevõtetes ja asutustes paheks. Igal pool, peale selle kõige tähtsama. Mul kihvatas mingi hetk, kui keegi poliitikutest ajakirjaniku teravale küsimusele just nii vastaski – poliitika ongi räpane ja ega muidu ei saa, kui käsi mustaks tehes. See pole täpne tsitaat, aga sisu on täpne. Ja siis tõmbas mul ikka sisemuse krimpsu – kuidas oleme me nii madalale langenud? Kuidas meie – kodanikena – läheme ja valime selle sama ütleja uuesti tagasi, sest „a-mis-ta-valesti-ütles“? Kuidas meil häbi ei ole? Kuidas me laseme ennast niimoodi lollitada ja laiutame käsi? Häbi. Eelkõige iseenda pärast, kui ma midagi ei tee.

Ma tean, et on võimalik elada prügihunnikus, kurvalt huuled torus ja käsi laiutada, et ah, mis nüüd mina. Aga on võimalik ka väga kehvas elamises elada puhtuses ja panna lauale oma ausalt teenitud leib. Puhaste käte ja puhta südametunnistusega. Minu esimene töökoht ettevõtte juhina sai alguse firmaomaniku küsimusest, mis ma teisiti teeks ja minu vastusest:“ ei midagi muud peale selle, et peseks te kohviku puhtaks“. Pesingi. Ja avasin veel kaks, sest hästi hakkas minema.

Ja ma arvan, et sama töötaks ka praegu. Meil on kõik olemas. Meil on vaja lihtsalt puhtaid inimesi etteotsa, puhtaid mõtteid, puhtaid lehti, kes oskaks reaalselt mõelda riigi, mitte erakonna huvides. Erakond peab olema abimees eesmärkide saavutamisel, mitte poliitik ei pea olema erakonna käepikendus. Aga praegu… „maailmavaade“ öeldakse selle kohta, kui oled andnud oma kolm tilka verd ja teenid isandat küsimusi esitamata, sest „mis teha, poliitika ongi selline“.

Ma usun, et tulevad valimised toovad poliitikasse palju uusi puhtaid lehti, kes suudavad anda oma panuse poliitikatallidesse jõgede suunamisel. Ma usun, et pärast neid valimisi tekib paljudel lootus ja soov anda oma panus muutusteks riigi juhtimisel. Selleks ei pea olema minister või saadik, ei. Meie riik algab me oma kodust ja meie oma kodanikujulgusest ja -pealehakkamisest. Panustada saab oluliselt rohkem, kui valimiskastide ääres pastaka eest häält andes. Panustada saab oma ajaga osaledes sobiva erakonna igapäevatöös. Panustada saab kandideerides kohalikel valimistel, panustada saab rahaliselt, aidates poliitikutel ennast kuuldavaks teha. Panustada saab võttes sõna seal, kus tunned, et seda on vaja. Kes ikka soovib, see leiab võimaluse.

Hoiame oma riiki ja – meil on teda kamba peale ainult üks.