Oma igapäevaelus puutun kokku Tallinna Ülikooli erinevatest rahvustest tudengitega, kellele õpetan filmiajalugu ja filmitootmist. Samas olles kauaaegne filmitegija, näen ka suuremat pilti, kuna käin võtetel või osalen festivalidel üle maailma. Loodan siiralt, et minu dokumentaalfilm „14 käänet“, mis rääkis Eesti ühiskonda integreerumise probleemidest, aitas teha julge poliitilise otsuse eestikeelsele haridusele üleminekuks.
Oma elu jooksul olen teinud terve hulga rahvusvahelise tunnustuse pälvinud dokumentaalfilme, mille tegevus toimus Venemaal, Ukrainas või Valgevenes. Iga kord võtetelt koju naastes nägin ma eriti teravalt, kuidas Eesti erineb positiivses mõttes neist endistest liiduvabariikidest: elame euroopalikus väärtusruumis, meil on välja kujunenud tugev kodanikuühiskond, majanduslikult oleme palju paremal järjel, me arutame julgelt meie kõigi riigi tuleviku üle ja hoolime oma kultuurist. Kuid pärast Venemaa täiemahulist sissetungi iseseisvasse Ukrainasse osutusid kõik meie senised saavutused ebapiisavaks ja me muutusime väga haavatavaks. Täna oleme me kõik sunnitud välja astuma oma mugavustsoonist, sest Eesti ühiskond ei saa kauem oodata – poliitiline suuremahuline renoveerimine on möödapääsmatu! Suurim osa meie poliitilisest eliidist on viimastel aastatel keskendunud ennekõike oma isiklike ülesannete lahendamisele, aga me vajame tõhusat riigivalitsemist ja hoolivamat ning julgelt tegutsevat riiki.
Eesti 200 on esimene erakond minu elus, millesse on mul usku. Olen panustanud selle erakonna valimisprogrammi ja olen valmis julgelt seda ellu viima. Mulle on väga lähedased kaine ja professionaalne arusaam 21. sajandi väljakutsetest, otsusekindlus päevakohaste ülesannete seadmisel ja lahendamisel. Ma soovin ja usun südamest, et mu lapselapselapsed elavad ka saja aasta pärast õnnelikult õitsvas, haritud, hoolivas ja terves Eestis ning peavad oma kodumaad sama kalliks kui mina.