Viie lapse isana, kellest üks laps on raske puudega, tean ma väga hästi kui raske on olla lapsevanem ja kui raske on olla puudega lapse vanem ning ma tahan parandada puudega laste vanemate toimetulekuvõimalusi.
Oma ametilt olen arst. Olen Eesti meditsiinis töötanud alates 1990-st aastast ja olen läbi teinud pika ametiredeli – alustades töötamist haiglas sanitarina, jätkates põetajana, õena, arstina, arst-õppejõuna. Olen peaaegu kümme aastat töötanud Tartu Ülikooli Kliinikumis Erakorralise Meditsiini osakonna juhatajana. Praegu töötan Tartu Ülikooli Kliinikumis vanemarst-õppejõuna erakorralise meditsiini erialal. Lisaks töötan osakoormusega Kaitseväe Akadeemias arst-lektorina ning õpetan nii kaitseväelastele kui meditsiini tudengitele sõja- ja katastroofimeditsiini.
Olen näinud meditsiiniarengut nõukogude aegsest klaassüstla-meditsiinist tänapäevaseks Euroopa tasemel meditsiiniks. Igapäevaselt erakorralise meditsiini osakonnas töötades aga ma näen igapäevaselt millised on meie meditsiini vajakajäämised – kui raske on patsiendil saada arsti juurde, millised on meditsiinipoolsed barjäärid ja oman ka mõtteid, kuidas neid barjääre lammutada ning tervishoiuteenuse kättesaadavust parandada. Aga, nagu enamasti ikka, pole keerulistel probleemidel lihtsaid lahendusi. JA kui keegi kusagil ütleb, et neid probleeme on võimalik odavalt ning lihtsalt lahendada, siis pole see kindlasti tõde.
Eesti Kaitseväe reservohvitserina (olen kapteni auastmes) tahan seista selle eest, et Eestis jätkuks inimesi, kes tahavad Eestit kaitsta. Et Eestis oleks väärtusi mida kaitsta. Ning et Eestis oleks millega oma kodumaad kaitsta. Ja kindlasti peab hea seisma selle eest, et Eestil oleks häid liitlasi, kes meiega koos kõige selle eest seisavad. Olen teeninud välismissioonil Afganistanis ja oman väga selget ettekujutust kuidas käib sõjaline koostöö eri riikide vahel.