* Toome teaduspõhise õpioskuste ja sotsiaalsete ning emotsionaalsete oskuste õppe igasse Eesti kooli ja lasteaeda.
* Seisame kultuuritöötajate väärilise töötasu eest. Lahendame loovisikute sotsiaalsete garantiide igipõlise probleemi.
* Peame oluliseks, et maapiirkonna raamatukogust saaks olulisem rahva kooskäimise koht ja kogukonna keskus. Aitame omavalitsustel planeerida sarnaste funktsioonidega asutuste toomist ühe katuse alla ning hoonete rekonstrueerimist ja restaureerimist energiasäästlikuks.
* Tõstame tööandja maksuvabalt hüvitatava tervise- ja sporditoetuse 1200 euroni aastas.
* Kui laps on haige ja tema eest hoolitsemiseks tuleb võtta töövõimetusleht, siis see ei tohi jätta peret majanduslikku kitsikusse. Seetõttu tõstame hooldushüvitise määra seniselt 80%-lt 100%-ni sissetulekust ja leiame õiglasema lahenduse ka neile, kes jäävad haiget last hooldama vahetult peale vanemapuhkust.

Jah, juba peaaegu aasta elame sõjaolukorras. Lahingud pole meie maal aga meie elu on sellest siiski igapäevaselt puudutatud. Uhkust paneb tundma, et eestlane on aru saanud, et meie oleme Ukraina tagala. Tagala peab olema ning on rinnet toetav. Meie riik ja iga inimene üksikult on panustanud Ukraina toetuseks, et terrorriigi kuritegelik armee saaks võidetud. Me peame mõistma, et meile jõudnud põgenikel oli samasugune elu nagu meil: kodu, tihti ostetud pangalaenuga, autoliisingud, kellel kiirem-kellel aeglasem internet, lapsed käisid kes koolis, kes lasteaias, töö, sõbrad, tulevikuplaanid…Kas meie oleme mõelnud, kui keegi tuleks piiri tagant ja võtaks, lõhuks, läbustaks, tapaks selle lihtalt ära? Ega ei kujuta ette küll.

Pommirahe, vägistamise, piinamise, nälja, külma, pimeduse eest pakku tulnud naised (aga viimasel ajal ka okupeeritud aladelt mehed) on reeglina töökad, seadusekuulekad. Nad teavad, et ümbrikupalk takistab hiljem toetuste saamist ja tänutundest uuele koduriigile soovitakse ka ausalt makse maksta. Need põgenikud, kes pole veel tööle saanud, tunnevad piinlikkust ja vaid suur puudus sunnib neid abi küsima kas omavalitsuselt või siis kogukonnalt erinevate sotsiaalmeedia kanalite kaudu. Rahutaeva all elamine ei olegi nii lihtne, kui mehed-pojad-isad-vennad ja eakad vanemad on jäänud kodumaale, kus iga hetk võib rakett kodumaja lõhkuda, kus pole elektrit, toasooja ega joogivett, töökohti ning äraelamiseks napib raha. Igaõhtused telefonivestlused ja uudised teevad teinekord küll meele heaks aga aeg-ajalt viivad siin saadud tasakaalu hoopiski paigast.

Eesti riik pole toime tulnud keeleõppe ja kohanemise kursuste korraldamisega. Meile elama asunud põgenikud on väga kõrge keeleõppe ja kohanemise motivatsiooniga. Usun, et turul ning poes müüjad näevad pagulasnaiste iseseisvalt omandatud keeleoskuse arengut- kui esimesel nädalal suudeti vaid „Tere” öelda, siis nädala-paariga esitatakse kogu tellimus eesti keeles. Koolid ja lasteaiad on teinud suurepärast tööd ja väikesed ukrainlased suudavad aktsendivabalt suhelda juba eesti keeles.
Kümnest põgenikust üheksa tahab esimesel võmalusel koju naasta. Siin on otsustanud oma elu nullist alustada need, kes on meile tulnud juba terve perega ja kodu, kuhu või kelle juurde tagasi minna, polegi enam olemas. On ju inimlik, et kui iga uus algus on raske, siis valitakse turvalisem taasalgus.

Me peame endale täna tunnistama, et tegelikult sõja lõppu veel näha ei ole. Meie riigi, meie igaühe ülesanne on jätkata abi andmist ja sellest ei tohi väsida. Ka pisku loeb. Eesti riigijuhid peavad töötama nii, et meie lapsed ei peaks kunagi kuulma õhusireene, et meie vanaemad ei peaks kunagi panema sooje sokke lapselapsele hauda kaasa vaid ikka kelgumäele. Meie riigil peab olema päris ja töötav kriisiplaan, meie parlament peab töötama nii, et meid ei rünnataks ja kui see juhtub, siis peame suutma end kaitsta. Riigikogu vajab nüüd rohkem kui kunagi enne oma ala asjatundjaid, professionaale, mitte parteikasvandikke.Valida tuleb neid, kes 6. märtsil ei jääks töötuks. Jah, las olla poliitilist kogemust vähem või üldse mitte, aga oma erialaselt peavad uued parlamentäärid olema professionaalid.

Natuke minust:
Mina olen sündinud 1968. aasta eelviimasel päeval Jõgeval. Terve oma teadliku elu olen elanud, õppinud ja enamuses ka töötanud Viljandis. Mu tööinimese karjäär algas Vana- Võidu Kõrgemas Põllumajanduskoolis ning õpetaja, õppealajuhataja ja koolijuhi leiba olengi söönud kokku 23 aastat. Väga õppimisrohkeks, huvitavaks ning tulemuslikuks pean ka abilinnapea kuut tööaastat. Sellest ajast saadik ongi mulle lähedased nii haridus- kui ka sotsiaalteemad. Täna töötan sõjapõgenike koordinaatorina ja aitan sõjakoleduste eest pakku tulnud naistel-lastel kohaneda meie eluga.

Mul on abikaasaga kokku viis täiskasanud last ja kaks lapselast. Just viimased on need, kelle pärast ma täna pigutan ja teen tööd. Meie praegused otsused mõjutavad tänast kolme-ja kuueaastast. Tahan, et nendel oleks turvaline tulevik ja õnnelik kasvuaeg. Soovin, et nende vanematel oleks tööd, kindlad sissetulekud, võimalus panustada omakorda Eesti arengusse ja, et minu ema ja teised tema põlvkonnast saaks nautida oma pensionipõlve kindlas teadmises, et elu Eestis on targalt juhitud, otsused on läbimõeldult julged ja inimese huvisid arvestavad.