Olen põline lõunaeestlane, kes on sündinud Võrus ning valinud oma kodukohaks Setomaa ja Põlvamaa. Meil on peres neli last ja kass. Varem olid ka lambad ja kanad, aga maapiirkonnas laenusaamise raskute tõttu pidime linnale lähemale kolima ja loomapidamisest loobuma. See on pannud mõtlema, kui jätkusuutlik on selline riik ja rahvas, kes ei näe otsuste silmapiiri taha. Meie naabrusest on olnud möödunud kümnendi jooksul mitu peret, kes pärast aastatepikkust võitlust läbimatute teede, olematu internetiühenduse ja ääremaa sündroomiga maakodu maha jätsid ja päris suurde linna kolisid. Meile meeldis meie elu väikeses metsakülas Laossinas ja meeldib väga ka praeguses linnalähedases külas Rosmal. Imeilus loodus otse koduukse ees, sõbralikud naabrid, ühtehoidev kogukond, oma armas kodune kool – need on maaelu tõelised väärtused, millest olen täiskasvanu eas osa saanud. Valdavalt ei soovi keegi neist mõnudest vabatahtlikult loobuda. Riigivõimu ülesanne on tagada keskkond, milles iga kodanik saab tunda end turvaliselt ükskõik millises Eestimaa nurgas. Ta ei pea kolima kartuses, et kiirabi ei jõua temani või lapsed jäävad huvihariduse puudumise tõttu arenguvõimalustest ilma.

Kui olin Põlva maavanem, siis pöörasin palju tähelepanu oluliste teenuste jätkamise vajadusele. Me võitlesime liiklusregistri, sünnitusmaja, kohtumaja ja isegi mobiilioperaatori esinduse säilimise eest. Pidasin oluliseks, et haldusreformi tulemusel võidaksid kõik osapooled. Kahjuks kõik seda seisukohta ei jaganud ja nüüd võib näha kohati arutut tsentraliseerimist juba vallatasandil.

Põlva volikogu liikmena pean kõige olulisemaks kohaliku kogukonna kaasatust tähtsate otsuste tegemisel ning läbipaistvust. Ainult see tagab pikas plaanis kõige arukamad valikud. Mina pole see, kes teab alati, mis on parim pikk plaan. Ma tean, et selleni jõuab läbi arutelu ja analüüsi. Läbipaistmatu otsustamine toob alati kaasa korruptsiooniohu ja kahtlused. Selle vältimiseks olen teist volikogu koosseisu järjest pidamas volikogu liikme blogi, mis selgitab oluliste otsuste tagamaid ja toob välja seosed.

Viimasel ajal olen palju isiklikku aega panustanud Ukraina Päevikule, mis on kommunikatsiooni ja riigikaitse alane ettevõtmine. Olen Ukraina ja Valgevene teemade vabatahtliku kajastuse eest pälvinud mitu tunnustust, sealhulgas Valgeristi V klassi Vabariigi presidendilt.

Juba enne 2014. a. esimese Ukraina Päeviku pidamist läbisin reservohvitseri baaskursuse ja astusin Kaitseliitu. Sealt sain aru, et tõhus riigikaitse ei olene mitte niivõrd suurusest kui valmisolekust. Olen veendunud, et kui võimalikult suur hulk Eesti kodanikke paneks riigikaitsesse kõigest 2 protsenti isiklikust vabast ajast, mõjub see meie vastasele olulise heidutusena. Ukraina kogemus on oluline, et sellest õppida. Meie tugi Ukrainale ja ukrainlastele on oluline, et Eesti oleks tulevikus turvaline paik.

Eesti ühinemise NATO ja Euroopa Liiduga võtsin vastu Venemaa pealinnas Moskvas. Nüüd saan aru, miks seda püüti toona kõigi vahenditega takistada. Olen ülikoolipõlves elanud Moskvas mõne aasta ning näinud Venemaa praeguse presidendi Vladimir Putini võimu kindlustamist ning oman ettekujutust sealse süsteemi suhtumisest naabritesse.

Mu esimene ülikooliharidus ajakirjanduse alal on võimaldanud omajagu reisida ja tegeleda süvitsi paljude teemadega. Kohtuda inimestega, elada kaasa nende muredele ja rõõmustada õnnestumiste üle. Südamelähedaseks on jäänud sellest kogemusest ikka piirialadele oluline välisjulgeolek ja Kagu-Eesti. Tööalaselt olen ajakirjandusest lahkumise järel end teostanud Adverbum OÜ juhtimis- ja turunduskonsultandina. Mind seob pikaajaline koostöö Värska kuurortravikeskusega ja Lõuna-Eesti turismiteemadele kaasa elamine. Hetkel on mul lõpusirgel magistriõpingud Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas strateegilise juhtimise õppekaval. Kui võtan endale päris vaba aja, siis käin tavaliselt Rosma-Peri või Laossina metsade vahel jooksmas.