MEIEGA ON VÕIMALIK
GEA KANGILASKI
757
Tartu linnavolikogu ja kultuurikomisjoni liige
Olen inimõiguste aktivist, feminist ja keskkonnakaitsja, ema, 2022. aasta Vikerkangelane. Viimased aastad olin Tartu abilinnapea (alul rahanduse, seejärel linnaruumi ja arhitektuuri vallas). Praegu olen Tartu linnavolikogu ja selle kultuurikomisjoni liige.
Riigikogusse kandideerin liberaalse demokraatia ja inimõiguste ning progressiivse keskkonnapoliitika edendamiseks. Eesti poliitikas pead tõstvale populismile tahan otsustavalt vastu seista.
Ma tulin poliitikasse 2013. aastal Aitab valelikust poliitikast liikumisest, mille algatasime läbipaistvama poliitika nimel ja demokraatiaparandamise projektina. See jõudis Harta 12 ja jääkeldrini, lõpuks rahvakoguni ja tõi sealt kaasa olulised muutused erakonnaseadusesse, nagu avatud ringkonnanimekirjad, erakondade algatamise piirmäära alandamine, rahastamise järelvalve muutused jpm.
Ma seisan alati põhimõtteliselt vägivalla vastu, kõigis selle ilminguis. Olen ise kogenud lapsepõlves füüsilist vägivalda, näen, kui suurele osale meie inimestest on see igapäev ka täna. Tean, millise pitseri jätab elule. Et vägivald seisneb eelkõige patriarhaadil ja jätkuvail stereotüüpidel, siis arvan, et just nende väljajuurimisega ühiskonnast tuleb tegelda. Aga muidugi ka vägivalla ennetusega, ohvriabi ja vaimse tervise abi kättesaadavusega, toe pakkumisega vägivallast välja murdmisel – need on mu südameasjad.
Feministiks nimetasin end avalikult esimest korda 2015. aastal. Täpsemalt, olen intersektsionaalne feminist, sest näen, et ebavõrdsuse või rõhumise vormid, olgu need sool või seksuaalsusel, rahvusel, puudel või tegelikult millel tahes põhinevad, esinevad omavahel põimununa ja on liitunuina kõige keerukamad adresseerida. Ja meil, kes me oleme tugevamad, vähem rõhutud, seetõttu ikkagi ka privilegeeritud, on lausa kohustus enam marginaliseeritud ja kiusatud inimestele solidaarsust pakkuda, neid liitunud probleeme lahendada aidata, aga ka iseenda privilegeeritust märgata ja tunnistada.
Ökoloogiline kriis on meid asetanud olukorda, kus solidaarsuse järele on vajadus väga suur. Ka lääne ühiskonnas juba kätte võidetu võib kliimamuutuste tingimustes ja sellest lähtuva sotsiaal- ja majanduselu ümberstruktureerumise käigus kiiresti hajuda – mistõttu solidaarne üleminek on miski, mis vajab läbivalt igas poliitikavaldkonnas tähelepanu, mõtestamist ja arvestamist. Loodavas kliimaseaduseski tuleks see eesmärgistada. Õiglane ühiskond rajaneb solidaarsusel ja see on miski, mille eest võitlemist ei saa piirata mõne tunniga nädalas või kuus, õiglust saab ja tuleb minu meelest läbi mis tahes oma tegevuse iga päev juurde luua.
Ma väga soovin, et uues riigikogus saaks enamuse liberaalid, mitte konservatiivid, et me saaks viia ellu asjad, mille järele on suur ootus ja ka vajadus. Abieluvõrdsus, nõusolekupõhine seksuaalkäsitlus, vägistamise definitsiooni nõusoleku olemasoluga sidumine, vaenukõne keelustamine.
Aga eesmärk on muidugi laiem, kui need muutused. Sest taastuvenergiale tuleb üle minna kiiresti, elurikkus nii metsas kui linnas vajab mõtestatud kaitset, tervishoiu valdkond vajab reformi (ravijärjekorrad, tervisekindlustuse kättesaadavus ja vaimse tervise abi kättesaadavus on vahest akuutseimad teemad), kõrgharidus vajab lisaraha, koolid läbi mõeldud kiusuennetust, meie inimeste hoolduskoormus on jätkuvalt liiga kõrge, puudega inimeste ligipääs vajalikele teenustele ikka veel piiratud, Ukraina vajab meie jätkuvat ja meelekindlat toetust jne.
Kõik need valdkonnad vajavad süsteemset eestvedamist ja tähelepanu. Kui uues valitsuses mis tahes konservatiivne jõud taas rahalisi vahendeid ja tähelepanu iibeküsimustele ei tiri (või, hoidku, oluliste probleemide lahendamise asemel näiteks hoopis uut põlevkivijaama rajama ei hakka!), siis saaks nende probleemidega hoopis tõhusamalt tegelda. Kandideerin, et see nii oleks. Kandideerin, et populistid valitsusest eemal hoida. Olen valmis olema jätkuvalt eestvedaja ka riigikogus.
Jälgi minu tegemisi
MEIEGA
ON
VÕIMALIK
GEA KANGILASKI
757
Tartu linnavolikogu liige, kultuurikomisjoni liige
Olen inimõiguste aktivist, feminist ja keskkonnakaitsja, ema, 2022. aasta Vikerkangelane. Viimased aastad olin Tartu abilinnapea (alul rahanduse, seejärel linnaruumi ja arhitektuuri vallas). Praegu olen Tartu linnavolikogu ja selle kultuurikomisjoni liige.
Riigikogusse kandideerin liberaalse demokraatia ja inimõiguste ning progressiivse keskkonnapoliitika edendamiseks. Eesti poliitikas pead tõstvale populismile tahan otsustavalt vastu seista.
Ma tulin poliitikasse 2013. aastal Aitab valelikust poliitikast liikumisest, mille algatasime läbipaistvama poliitika nimel ja demokraatiaparandamise projektina. See jõudis Harta 12 ja jääkeldrini, lõpuks rahvakoguni ja tõi sealt kaasa olulised muutused erakonnaseadusesse, nagu avatud ringkonnanimekirjad, erakondade algatamise piirmäära alandamine, rahastamise järelvalve muutused jpm.
Ma seisan alati põhimõtteliselt vägivalla vastu, kõigis selle ilminguis. Olen ise kogenud lapsepõlves füüsilist vägivalda, näen, kui suurele osale meie inimestest on see igapäev ka täna. Tean, millise pitseri jätab elule. Et vägivald seisneb eelkõige patriarhaadil ja jätkuvail stereotüüpidel, siis arvan, et just nende väljajuurimisega ühiskonnast tuleb tegelda. Aga muidugi ka vägivalla ennetusega, ohvriabi ja vaimse tervise abi kättesaadavusega, toe pakkumisega vägivallast välja murdmisel – need on mu südameasjad.
Feministiks nimetasin end avalikult esimest korda 2015. aastal. Täpsemalt, olen intersektsionaalne feminist, sest näen, et ebavõrdsuse või rõhumise vormid, olgu need sool või seksuaalsusel, rahvusel, puudel või tegelikult millel tahes põhinevad, esinevad omavahel põimununa ja on liitunuina kõige keerukamad adresseerida. Ja meil, kes me oleme tugevamad, vähem rõhutud, seetõttu ikkagi ka privilegeeritud, on lausa kohustus enam marginaliseeritud ja kiusatud inimestele solidaarsust pakkuda, neid liitunud probleeme lahendada aidata, aga ka iseenda privilegeeritust märgata ja tunnistada.
Ökoloogiline kriis on meid asetanud olukorda, kus solidaarsuse järele on vajadus väga suur. Ka lääne ühiskonnas juba kätte võidetu võib kliimamuutuste tingimustes ja sellest lähtuva sotsiaal- ja majanduselu ümberstruktureerumise käigus kiiresti hajuda – mistõttu solidaarne üleminek on miski, mis vajab läbivalt igas poliitikavaldkonnas tähelepanu, mõtestamist ja arvestamist. Loodavas kliimaseaduseski tuleks see eesmärgistada. Õiglane ühiskond rajaneb solidaarsusel ja see on miski, mille eest võitlemist ei saa piirata mõne tunniga nädalas või kuus, õiglust saab ja tuleb minu meelest läbi mis tahes oma tegevuse iga päev juurde luua.
Ma väga soovin, et uues riigikogus saaks enamuse liberaalid, mitte konservatiivid, et me saaks viia ellu asjad, mille järele on suur ootus ja ka vajadus. Abieluvõrdsus, nõusolekupõhine seksuaalkäsitlus, vägistamise definitsiooni nõusoleku olemasoluga sidumine, vaenukõne keelustamine.
Aga eesmärk on muidugi laiem, kui need muutused. Sest taastuvenergiale tuleb üle minna kiiresti, elurikkus nii metsas kui linnas vajab mõtestatud kaitset, tervishoiu valdkond vajab reformi (ravijärjekorrad, tervisekindlustuse kättesaadavus ja vaimse tervise abi kättesaadavus on vahest akuutseimad teemad), kõrgharidus vajab lisaraha, koolid läbi mõeldud kiusuennetust, meie inimeste hoolduskoormus on jätkuvalt liiga kõrge, puudega inimeste ligipääs vajalikele teenustele ikka veel piiratud, Ukraina vajab meie jätkuvat ja meelekindlat toetust jne.
Kõik need valdkonnad vajavad süsteemset eestvedamist ja tähelepanu. Kui uues valitsuses mis tahes konservatiivne jõud taas rahalisi vahendeid ja tähelepanu iibeküsimustele ei tiri (või, hoidku, oluliste probleemide lahendamise asemel näiteks hoopis uut põlevkivijaama rajama ei hakka!), siis saaks nende probleemidega hoopis tõhusamalt tegelda. Kandideerin, et see nii oleks. Kandideerin, et populistid valitsusest eemal hoida. Olen valmis olema jätkuvalt eestvedaja ka riigikogus.