Olen eelkõige abikaasa, isa, vanaisa, ettevõtja, tegevjuht, juhatuse liige, KÜ esimees, E200 Rakvere osakonna esimees, Rakvere Linnavolikogu asendusliige, diplomeeritud ehitusinsener, hobi CNC puidupingi operaator, motomees, kokk, kamraad, seikleja ja vabatahtlik aktivist mitmetes ettevõtmistes: Rakvere Raibe RC, Rakvere Motokodu, Vinni- Pajusti Gümnaasiumi sõpruskooli Sambir Lütseum “Prestiiš” vabatahtlik Ukrainas, Motoristid Koulukiusaamista Vastaan MKKV ry liige, (peatselt Mootorratturid koolikiusamise vastu MKKV Eesti asutaja ja eestvedaja), üks Virumaa Motokärtsu ja 2×6 ühissõitude eestvedajatest, telesaate Naabrist Parem 8. hooaja osaline ja hullumeelne erinevates ettevõtmistes nagu Vergi- Oandu- Ikla rattamatk 380+km, Võrtsjärve- Peipsi kanuumatk mööda Emajõge 100+km ja Peraküla- Ähijärve 820km rattamatk, mis on kahjuks vigastuse tõttu veel pooleli.
Seni on üks raskemaid enesepiitsutamisi olnud kehakaalu alandamine, mis sai ka edukalt tehtud ja -30,5kg sai 8 kuuga alla võetud. Selline sai lühiülevaade minu viimase kolme aasta tegemistest. Kes soovib rohkem teada, saab seda teha minu personaalse Facebooki seinalt.

KÕIK ON VÕIMALIK, kui on olemas tahe, eesmärgid ja järjepidevus. Ainult mugav ja laisk inimene viriseb ja hädaldab. Kõige hullem on, kui üldse ei proovitagi eesmärke täita. Elu ilma eesmärkideta on kui sihitu hulkumine ja ringi ekslemine. Nii ka riigijuhtimises. 4 aastased lühikesed eesmärgid on ju toredad ja kergesti mõõdetavad, et järgmisteks valimisteks au ja kuulsust korjata, kuid töötamisel riiklikes ja KOV ametites ei tohiks me kuritarvitada rahva ja maksumaksja usaldust ning tegeleda eneseupitamisega maksumaksja raha eest. Need olid ühed põhjused, miks ma otsustasin astuda poliitikasse ning liitusin Erakond Eesti 200-ga.

Tean eelnevast rääkida nii mõnegi loo isiklikust kogemusest. Olles pärit viielapselisest tagasihoidlikust töölisklassi perest oli meid õpetatud tegema tööd ilma virisemata. Läbi elu saatnud tarkuseteradest on olnud kasu ning lapsena ironiseerivatena tundunud ütlused ja vanasõnad “õpi, õpi hoolega, siis saad kohvi koorega”, “tee tööd, siis tuleb armastus”, “kes teeb, see jõuab” ja “võta pikem samm, kulub vähem saabast” jne. jne. realiseerumisel saad sa tegelikult aru, et seal on tõetera sees ning neid vanasõnu ja ütluseid jälgides saad sa TARGAKS, EDUKAKS ja RIKKAKS. See on vanarahva pikk plaan ja õpetussõnad meile.

Olles aastakümneid läbi murdnud nõukaajal loodud paradigmadest, et vaesemast perest pärit lastel pole lootustki saada edukaks ja jõukaks, olen sellele risti vastu töötades suutnud ikkagi läbi murda ja pean ennast täna üle keskmise harituks ning jõukamaks inimeseks. Miks? Aga selle pärast, et mul on kogu aeg olnud PIKK PLAAN! Minu pikk plaan on olnud, et minu lapsed ei peaks kunagi elama nii nagu elasin mina. Ma tahan neile luua oluliselt parema stardiplatvormi, kui see oli minul kodust 14-aastaselt kutsekooli minnes ning 16-aastaselt tööle hakates tundmatus linnas, tundmatus keskkonnas. Olles ka ise aegajalt langenud rutiini ja mugavustsooni ning olnud aastakümneid heaolu küüsis, olen ma hiljem aru saanud olulistest elutõdedest ning ennast peeglist vaadates endale tunnistanud oma pahesid, vigu ja saanud aru, et tahtes tekitada enda ümber muutusi PEAN MA ISE MUUTUMA, olles püstitanud seatud eesmärgid jäin mõnulema, et neid nautida muutusin paksuks, laisaks ja rahulolematuks virisevaks EESTI MEHEKS, kes enesehävituse kõrval ainult iriseb ja viriseb ise siinjuures midagi tegemata.
Kas see on jätkusuutlik? KINDLASTI MITTE
Kas sellist Eestit tahan? KINDLASTI MITTE

Enese leidmine on pikk ja käänuline tee ja kui puudub PIKK PLAAN, siis ka suhteliselt võimatu…

Seiklused on elamist väärt. Pidevalt ennast mugavustsoonist välja tirides muutume me tugevaks ja paindlikuks, nii peaksime käituma ka riigijuhtimisel. On olemas kriisid, mis meid aeglustavad seatud eesmärkide saavutamisel, kuid ei tohiks olla kriise, mis meie rahvast, rahvust hävitab ja lõhestab.

Ma olen oma vaadetelt rohkem liberaalne ja leian, et LIBERAALNE ühiskond on paindlik, aru saavam, arvestavam ja foobiate vaba. Vaadates täna Eesti ühiskonnas ringi, näeme me inimeste ja erakondade seas väga palju foobiaid ja takistusi, miks midagi teha ei saa. Me peame ükskord aru saama, et rahvust ei saa panna piiridesse kinni, rahvust ei saa ja ei tohi foobiatega piirata. Me ju oleme tsiviliseeritud, haritud, mõtlevad ja arukad inimesed? Kuidas siis on võimalik kakelda ühiskonnas mingite foobiate üle. Ei hakka siin neid eraldi välja tooma, kuid mõelge rahulikult, kas, miks ja mis sind häirib? Ja kui häirib, siis katsu aru saada, miks see võib nii olla ning kas sul on põhiseaduslikult õigus solvata.

Eesti vabariigi Põhiseaduse paragrahv 12 ütleb:
„Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”

Millegipärast on meil aga kõik risti vastu. Kui sa leiad, et kellelgi ei ole õigust teist inimest solvata, arvustada enese foobiate järgi, siis vaata meie ühiskonnas ringi ning mõtle. Kus ja mis on meil valesti, miks on meil viha ja vihkamist üksik indiviidist riigikogu liikmeteni välja? Kuidas on meil võimalik, et valitsusse pürgivad isikud, kes lihtsalt materdavad ja tambivad inimesi nende põhiseaduslike õiguste tõttu olla inimene?

Mina tahan elada Eestis, kus on hea elada, kus ei oleks kiusu, järgitakse põhiseadust, kus ei oleks võrdsematest võrdsemaid, kus inimesed vastutavad oma tegude ja sõnade eest, kaasa arvatud poliitikud ja presidendid. Kus iga inimene saaks aru, mis on tema elu eesmärk.

Ma tahan, et Eesti lapsed saaksid käia kodulähedastes algkoolides, ma tahan, et huvi- ja praktilist haridust väärtustatakse ning meil õpetatakse maailmatasemel professionaale kutsekoolides, et õpilased teaksid põhikooli lõpus enda tugevusi ning oskaks teha õigeid pikaajalisi plaane ja valikuid. Ma tahan, et ettevõtted ei oleks lüpsilehmad ja ettevõtjad ning riigikoguliikmed oleksid võrdsed ning neil oleksid ühised väärtushinnangud ja arusaamad riigi juhtimisest. Kui õlled autosse on võimalik maksuvabalt saada peaministril, siis peab see olema maksuvabalt ka tegevdirektoril, sest kes maksab peaministrile palka?

Ma tahan, et lõppeks riiklikul tasemel kiusamine, bürokraatia ja manipulatsioon. Peab säilima vaba turumajandus, peavad olema pikad tulevikku suunatud visioonid hariduses, majanduses, kliimamuutuses ja juhtimises. Tuleb lõpetada raha laristamine ning peame hakkama investeerima enda tulevikku pikas plaanis. Me peame valmis olema tagajärgede likvideerimiseks, kuid ei tohi sellele keskenduda. Peame suutma ennetada ja mõelda ette ja näha puude taga ka metsa.

ELU PEAB OLEMA PIDEVAS MUUTUSES NING ALLAVOOLU UJUB AINULT SURNUD KALA